Algus

Nonii siin see lõpuks on!!Ja siit see tuleb...

Kell 23.55, 16. september 2010, lennuk tõuseb õhku koos meiega, sihiks on LEEDS!

Lõpuks on mul aega kirjutada. Netti pole siiani saanud, aga see ei sega kirjutamast. Peab üles märkima, muidu läheb meelest ja  hiljem ei ole emotsioon värske. Ja kes teab, millal üldse netti saab!

Reis sujus üsna ilusti- leisime kõik üles, kuhu  oli vaja minna, ei olnud midagi keerulist, kuid pidime igal pool meeletult ootama. Kõige pikem neist oli kui Stansteadi jõudsime, nüüd inglise aja järgi 01.00, kus pidime veetma terve öö. Seal oli meeletult külm ja kõik toolid oli hõivatud, kus oleks saanud pisut pehmemalt olla. Nii magasime põrandal koos paljude, paljude teistega. Aeg läks väga aeglaselt, seda enam, et ootusärevus oli suurem kui kunagi varem. See, mida olin nii kaua oodanud, oli nüüd nii lähedal! Kell neli öösel müksas valvur mind jalaga ja käskis üles tõusta, sest lennujaamas algas tööpäev. Minu jaoks oli alles südaöö ja oleks tahtnud magada. Kolisime nüüd vabanenud pinkidele ja ootasime edasi. Poole üheksa paiku hakkasime liikuma Londoni suunas.

Nüüd oli vaja vaid Londonist Leedsi saada!

Bussis enamus aega magasime, sest olime nii väsinud ootamisest, magamatusest ja istumisest. Järsku buss peatub! ME OLEME KOHAL!!

Ruttu kotid kokku ja bussist välja!! Tagumik oli juba nii kange. Ei teadnud kuhu poole minema hakata, kui järsku kuulsime kuidas üks vanem mees küsis: “ Kas see on ikka Leeds?” Bussijuht vastas, et ei ole, see on järgmine peatus! Jooksime ruttu tagasi ja sõitsime veel edasi.
Natuke enne kuute jõudis buss Leedsi. Viietunnine bussireis hakkas lõpule jõudma. Vaatasin aknas välja ja kordasin endale: “ Ära tee veel mingisuguseid järeldusi linnast, sest sa ei ole veel näinud piisavalt!”. See mis ma siiani oli näinud ei meeldinud mulle sugugi. Kõik nägi välja väga tööstuslik, odav ja kole.
Kohale jõudnud, üritasin ennast positiivsena hoida ja mitte veel mingisuguseid järeldusi teha.Esimese asjana oli vaja meie uus kodu üles leida, teadmata kuhu poole astuda või kui kaugel see olla võiks. Leedsi kaarti meil ei olnud. Hakkasime inimestelt küsima. Meid juhatati bussi peale. Ootasime bussi ning loomulikult tahtsime veenduda, et sellega õigesse kohta jõuame. Küsisime bussijuhi käest, kas see läheb Hide Parki, nagu meile oli juhatatud, ning kus peaksime maha minema, mille peale ütles bussijuht midagi väga kurjal häälel. Me ei saanud midagi aru, see oligi Leedsi aksent! Küsisime veel korra. Ikka ei saanud aru. Kui bussijuht meie peale juba väga vihaseks sai otsustasime, et läheme järgmisega, kuid seal ei olnud parem. Ikka ei saanud aru. Võtsime välja oma kaardi ning näitasime kuhu vaja saada. Siis küsis, kas oleme siin esimest korda, et sellist asja ei tea. JAAA, esimest korda!!!! Peale seda oli ta meie vastu pisut viisakam.

Loomulikult leidsime äärmiselt kauni nimega tänava lõpuks üles- Belle Vue Road ( mis tähendab ilus tänav, mind võlus see küll). Suure ärevusega vaatasime iga maja, mis võis olla meie uus kodu! Kuid see lõppes suure pettumusega. Seisime oma suurte kohvritega, suure punase korteri ees, millel olid pisikesed aknad. Teisel pool on kindlasti suuremad!- julgustasime ennast. Vaatasime teineteisele  nukrate nägudega otsa ja ei teadnud, mida teha. See ei olnud väga kutsuv koht, et kohe sisse minna. Järsku kuuleme, keegi hüüab: ” Hi! You are Nora? “ Akna vahelt piilusid kaks pilus pruuni silma : “Stay there, I come down”. See oli Sue Yang, korteri omanik. Kohe saabus abivägi, et meie meeletult rasked kohvrid üles tassida ning meid saadeti juba üles korterit vaatama. See oli täielik šokk, me olime sõnatud! Pisike korter, tundus nagu oleks seal remont pooleli, kõik oli räpane, toad olid kitsad ja kõledad, aknad väikesed ka teiselpool maja, köök haises ja vannituba me enam näha ei tahtnud. MIS NÜÜD SAAB? Kuidas on võimalik, et internetis olid nii ilusad pildid  ja reaalsuses oli kõik hoopis teistmoodi. Õnneks oli Leo, kes oli vahetusõpilane Eestis, just eelmine päev tulnud Leedsi. Helistasin kohe talle, et nõu küsida, sest ta on selles linnas elanud. Leo kutsus meid enda juurde, seniks, kuni leiame uue koha. See oli tol hetkel parim, mis juhtuda sai! Sue Yang pakkus ka meile öömaja, raha eest muidugi, aga õnneks ei pidanud enam sinna jääma. Seal elanud tüdruk, kes hakkas just välja kolima, kiitis korterit väga- suurepärane asukohta, väga odav, nii head pakkumist on raske leida. Sue muidugi kinnitas igat sõna. Loomulikult ei osanud meie mingisugust seisukohta võtta, me olime olnud selles linnas vaevalt tunnikese.
Leo tuli meile järgi, kõndsime pettunult, kuid samas õnnelikult tema juude, mis tundus lausa luksus selle kõrval, mida olime näinud.

Järgmisel päeval hakkasime kohe uut kodu otsima. Algul olin ma üsna skeptiline, kuid siin on väga hea süsteem- peaagu iga nurga peal on kontorid, kus pakutakse elamispinda. Kuna siin on palju tudengeid, kes otsivad endale elamist, siis on see äärmiselt vajalik. Süsteem on selline- lähed nö. agentuuri, ütled oma tingimused, nemad sorteerivad vastavalt nendele oma pakkumised välja, kui neil muidugi sobivat leidub. Siis istud autosse ja nad sõidutavad sind sinna, näitavad maja nii väljast kui seest ja see kõik on tasuta- tore. Nii sõitsime terve päeva mööda linna ringi ja vaatasime erinevaid maju. Sõelusime välja kolm sobivat, mis tekitavad peavalu siiani- milline neist oleks kõige sobivam. Kiiresti tuleb teha otsus, väga tähtis otsus.
Õhtul läksime veel peole, kuigi tuju eriti ei olnud, aga kuna teised läksid, siis ei tahtnud võõrasse majja üksi jääda.  Siinsetel tudengitel on vist lausa kohustus käija väljas pidutsemas reedel, laupäeval, pühapäeval ja kõige olulisem esmaspäeval. Võib-olla teen ma neile pisut ülekohut, täna on maja täiesti vaikene.Mis ma oskan selle peo kohta öelda...Pidu toimus ülikoolis. Seal on kaks suurt klubi, ÜLIKOOLIS!!! :D
Täna oli pisut rahulikum päev, kuid samas väga tähtis päev! Me pidime tegema valiku- millise korteri me võtame. Ma arvan,et nüüd on see selge. Kuigi süda väriseb sees, kas me saame ikka hakkama??? Peab saama! Valikut ei ole! Olukord võiks palju hullem olla!
Nüüd arvan Leedsist pisut paremini. Käisime kesklinnas. See oli päris normaalne. Ei midagi meeletult kaunist, aga kole ka ei olnud! Tohutult palju on igasuguseid poode. Asju mida osta leiaks kuhjade viisi.

Õhtul läksime veel jalutama. Siis leidsime mõne väga ilusa koha- puhas, korras. Üldiselt on linn päris must
Majad on kummalised. Ainus ilus ehitis on meie kool- kunsti maja! Aga võib-olla see ongi kõige tähtsam! Ülejäänud näevad välja odavad ja mitte väga disainikad.
Vaatab, mis saab homme. Tahaks nii väga juba ennast kindlamalt tunda!

20.09.2010
Lõpuks on meil oma kodu, kus olla! Täna kolisime sisse. Läksime mingis mõttes raskema vastupanu teed ja samas jälle kergema. Me elame küll väga ilusas kohas ja linnale lähedal, aga peame kiiresti endale töö leidma, et seda kõike endale lubada. Mul on oma suur, soe tuba, suure voodiga! Väga ilus köök ja pisike, armas vannituba.

Elame koos ühe tüdrukuga kes on pärist Prantsusmaalt, Nice`st, tundub väga tore olevat. Aga tema räägib veel kõvema häälega kui mina! Nii, et kodus kes te kurdate, et ma räägin liiga kõvasti, on olemas veel volüümikamaid!
Üks tuba on veel vaba, tahaks juba teada, kes sinna tuleb!
Korter on väga ilus ja soe, aga siin ei ole peale paari mööblitüki midagi. Käisime ja ostsime eile palju vajalikke asju! Tulime nelja suure kotiga tagsi.

Õnneks saab kodutarbeid siit väga odavalt. Ka toit on odav! Tuleb lihtsalt õigest kohast osta ja õigeid asju! Meeletult palju on kõikvõimalikku rämpstoitu. Igal tänaval on tohutult väikeseid putkasid, kus väikesed tumedad mehed, ümmarguste rosinasilmadega müüvad sulle igasugust rasvast rämpsu.
Siiani oleme kodus süüa teinud- makaronid ja riis, riis ja makaronid. Varsti muudame menüüd!

22.09.2010
Tänane päev oli väga rõõmustav! Nägin lõpuks oma kooli seestpoolt! Ohhh see on võimas!

Nii palju võimalusi, et ajab hulluks! Meile tutvustati neid kõiki! Me saame teha tinaladu, massiivselt suurt siiditrükki, erinevates suurustes printereid on siin terve ruum täis, animatsiooni boxid, fotolaborid, fotostuudiod, arvutiklassid, mul ei tule kõik isegi meelde mis seal oli! See oli tõesti USKUMATU kui palju võimalusi! Ja need kõik kuuluvad graafilise disaini alla! Minule ja Anna-Liisale tehti eraldi tutvustav tuur. Me käisime, koos oma kursuse juhendajaga, läbi kõik ülikooli hooned ja ruumid, kus meil tunnid hakkavad olema, tutvustati erinevatele õppejõududele ja meistritele. Ja see oli vaid meile kahele! USKUMATU! Nad oleks võinud ju meid saata ühistutvustusele, aga ei! Nende arust on see väga eriline, et me oleme Eestist! See on muidugi väga tore ja me ise tunneme ka juba ennast väga erilistena.
Juba homme saame tunniplaani ja tudengi ID-d, viimasega suurenevad meie võimalused siin linnas tohutult!

Ma olen väga vaimustuses raamatukogust, mis on avarud seitse päeva nädalas 24h!! Iga kell võid sisse astuda, mõtlemata mis kell või päev on!!
Esmaspäevast algab kool! Ma ei jõua ära oodata! Meile juba pisut räägiti esimesest ülesandest, mida hakkame tegema koos kõigi graafiliste disaineritega.

Praegu kuulavad meie kohal elavad poisid nii kõvasti muusikat, et seinad ja lagi värisevad!! Väga raske on niimoodi süveneda! Tahaks väga võtta tantsukursust siin! Mulle tundub, et meil on isegi lootust.

Jällegi, iga päev on ikka esimesest aina parem!!



23.09.2010
Täna käisime koolis ja saime tunniplaanid kätte! Semestri jooksul teeme kolm projekti- ühisprojekt,   ülesanne mille peame individuaalselt lahendama ja oma projekt, mida iganes teha tahame ja välja mõtleme.
Kui olime oma tunniplaanid kätte saanud, arutasie veel koridoris, kui üks õpetaja tervitas meid ja küsis kas kõik on hästi. Meil oli kõik hästi! Ta sai aksendi järgi aru, et oleme välismaalased ja küsis kust pärit oleme. “We are from Estonia”, mille peale tema vastas, et aaa, teie oletegi need kaks tüdrukut Eestist, ta teadis, et sealt on keegi tulemas. Ta oli isegi Eestis käinud ja tahtnud seal näitust teha, kuid kahjuks kukkus see mitte rahastamise tõttu läbi. Mainis meile Signe Kivi ja tema sõbrannat Eve Kaske, palus neid tervitada! Tutvustas meile oma kabinetti ja ütles, et kui on küsimusi, võime alati küsima tulla, ta aitab alati! See on nii tore kui hästi meisse suhtutakse! Uskumatu!! Ma olen sellest vaimustuses!

24.09.2010
Tänane päev algas väga rahulikult. Magasin kaua, sest ei pidanud kuskile kiirustama ja siiani oli tunda väljamagamatust. Kell kaks helistas Leo ja ütles, et kooli ühes hoones saab kella kolmeni CVsid täita tööle kandideerida! Me peaaegu jooksime Anna-Liisaga sinna.
Kandideerime kahte hotelli, tahtjaid oli palju. Ma loodan väga, et meil veab. Positiivne uudis oli, et me ei pea taotlema ennem luba selleks, et  tööd teha välismaal, nagu me alguses arvasime. See valmistas meile suurt peavalu! Kuna kuulume EUROOPA LIITU, siis pole see esialgu vajalik. Alles siis kui töö saad, peab loa saama, aga nii tundub palju lihtsam!
Õhtul vaatasime Emiliega ( prantslasest kortarikaaslasega) filme ja sõime šokoladi kooki, mida täna endale lubasime. Ahaa, ja meil on uus korterikaaslane šotlane, aga väga kummaline! Ta tuli korterisse, läks oma tuppa ja sealt ei ole ta enam välja tulnud! Kutsusime teda sööma, et temaga tutvuda, aga ta ei olnud sellest huvitatud. Tundus kummaline, aga eks näis! Ta ei saa ju oma tuppa igaveseks jääda!


26.009.2010
Täna oli nii ilus ilm. Käisin ümbruskonnaga tutvumas. Tahtsin näha teisi piirkondi ka kui ainult tudengiala.

27.09.2010
Täna oli esimene tõeline koolipäev. Meil oli pikk loeng, kus meile räägiti projektist mida hakkame tegema ja kuidas. Nägime kõiki oma kursusekaaslaseid, neid on NIIII PALJU! Homsest hakab juba töö pihta. Päris hirmus, aga samas nii äge!
Projekt on päris huvitav! Peame IGA PÄEV tegema 20x20 ruudu sisse midagi. IGA PÄEV saame uue image mis meid inspireerima peab. Väga palju tööd! See on väga hea algus ma arvan!
Samal ajal jälgib meid kaamera, mis salvestab iga minut pildi (kaamera pildistab kogu seina, kus on kõigi ruudukesed). Lõpuks tuleb sellest kokku stop motion video, kuidas meie tööd arenesid ja mida tegime.


03.10.2010
Ma lihtsalt pole jõudnud kirjutada! Täiesti hullumeelne kui kiire oli see nädal! Ruudu projekt on meeletult tempokas. Hommikul saad oma image kätte, õhtul kell 21.00 tavaliselt lõpetame töö, läheme koju ja siis peame õppejõududele kirjutama feedback`i, et mida tegid, kuidas ja kus tegid, kuidas ideed arenesid, mis on töö mõte, jne + peab laadima oma töö pildid ja sketchid netti üles.
 Kui lõpuks kõik on tehtud saad hommikul uue image ja jälle otsast peale. Nii teeme me kolm nädalat. Siis tulevad uued projektid.
OOh, me oleme nii vaimustuses ühest õpetajast, nimeks on tal Truelove, kas pole mitte tore!!.
Kool mulle meeldib! Just sellepärast, et on väga head tingimused töötamiseks. Suured pinnad, lauad, arvutiklassid, õpetajad on iga päev koolis, saad nõu küsida iga hetk.

Eile käisime turul, et osta juurvilju, seal on pisut odavam, aga mitte nii odav kui Eestis! Turg on väga suur ja võimas. Sealt leiab kõike mis vaja. Poes käimine võtab nii palju päevast.

Ja ohh seda imet, leidsime isegi poe “Russian and Polish delicatessens” .Seal tundsime ennast nagu kodus. Väike poeke kus müüdi leiba, heeringat, laima sefiiri, parankasid, hapukoort.
Ja teiseks! Olles selles poes ütleb meile üks mees: ” TERE”  ja et me seda leiba ei ostaks mida olime valinud kuna olevat liiga sepik, eesti keeles!!! Ta oli juba viis aastat Leedsis elanud. Vot kus alles kokkusattumus! Kui sa oled ikka eestlane siis pead leiba ja heeringat saama!

Poes oli üsna kallis, delikatess ju siiski!! Leiva eest peab maksma 30 krooni umbes. Eriti ei raatsinud midagi osta sealt, aga tore, et midagi sellist on. Kui tõesti ükspäev tunned, et enam ei suuda, siis teab kuhu minna.

Õhtul võtsime oma viimased jõuvarud kokku ja läksime raamatukokku, et pisut tegemata asju lõpetada. seal on hea nett. Jamasin oma multikaga kuni hommikul kella viieni ja ikka ei saanud jagu. Miks kõik peab nii keeruline olema?
Täna sajab jälle meeletult vihma, nagu iga päev viimasel ajal. Selline tunne, et midagi ei jaksa teha.

                               Tõrsssssssssssssssssssssssssssssssssssssss