Seeliku värvimine

 Ostsin endale kaltsukast pika seeliku, olin sellist juba ammu otsinud. Ilmad soojad, üks seelik rohkem ei ole üleliigne.
Paar päeva hiljem nägin ma unes, et jooksin kuskil KUMU hoovi peal ringi selle seelikuga, aga see ei olnud beež vaid punane ja roosa üleminekuga. Tõusin hommikul üles ja see oli mul meeles. Mõtlesin terve päeva sellest ja see sai kinnisideeks, et pean oma seeliku ära värvima. Mõeldud, tehtud!!!
Läksin poodi, ostsin värvid, mis olid nii ilusate nemedega- Flamingo roosa ja Tulbi punane.

 Poes ütles müüa mulle, et ei ole võimalik värvida ühte eset kahe värviga, et see ei tule mul välja. Ma jäin õnneks endale kindlaks!

 Ja saigi!!!!!!!!! Ma peaks nüüd sinna poodi minema ja ütlema, et on küll võimalik!

 Päris üleminekuga ei tulnud, aga vägev ikkagi!!!!!!!!

Nädalavahetus Londonis

Sõitsin nädalavahetuseks Londonisse, et mitte munadepüha ajal üksinda kodus olla. Natalja oli juba seal, Emilie ikka Prantsusmaal ja Donna sõitis ka koju. Nii jäi maja täitsa tühjaks.
Sattusin Londonisse väga, väga kuumal ajal. Temperatuur oli umbes +27 kraadi, aga suures linnas on see täitsa tappev. Näiteks ei olnud võimalik sõita metrooga päeva ajal, sest seal ei saanud hingata. Õnneks on võimalus ka paadiga linna sõita, kasutasime seda võimalust ja selle võrra nägime ka rohkem kui pimedates maaalustes koobastes.
Kevadpühade puhul olid paljud kohad kinni, aga nautisime seekord teistmoodi Londonit kui muidu. Jalutasime linnas, käisime parkides ja õhtul grillipidudel.

Natalja avastas kunagi selle pargi Londonis. Nägin pilte tema arvutis ja tahtsin, et ta mind sinna viiks, sest see näga imeline välja. See on nii tore, et Londonis on selliseid väikesed pargikesi nii palju, täitsa ootamatutes kohtades. Ma arvan, et muidu oleks väga raske elada suures linnas. See on ikkagi koht kuhu sa võid minna, et päike kasvõi natukene nahka  õrnalt küpsetaks.

Tegelikult oli selle naisega kõik korras!! Pargis toimus fotosessioon ja fotograafil oli lihtsalt huvitav poos pildistamiseks. Et ikka hea pilt saada tuleb vaeva näha ja leida õiga tasand kust pildistada!

gOOgle glasses!!!!!!! Jee jee!!

 

McDonald'sis müüdi jäätist Inlismaa parima šokolaadiga, Twistediga. See oli pühade eri! Kas saab midagi paremet välja mõela? See oli niiiiii hea!!!

Igaljuhul oli meil väga tsill olemine Londonis. Soojade ilmadega kõik teevad oma väikestel mrulapikestel grillipidusid ja need on väga ettevalmistatud ja läbi mõeldud. Külalisi koheldakse nagu kuninga kasse, et kõik ennast ikka hästi tunneksid. Me kavatseme ka grillipeo teha kui kool läbi saab. See ei ole enam kaugel! USKUMATU!!!!!!!!!!!!!

 Ja lõpetuseks pisut mõtteainet.

HAPPY EASTER

ILUSAID KEVADPÜHI KÕIGILE!!!!!!!!

 Inglismaal on kevadpühade traditsiooniks süüa šokolaadist SUURI mune. Me ostsime ka, mitte nii väga suure, sest rannahooaeg on tulemas ja sellest täitsa piisas meile.
Minult küsiti, et mis on Eesti traditsioon kevadpühade ajal. Rääkisin, et värvime kanamune ja pärast sööme neid. Selle peale naerdi ja küsiti, et kuidas lapsed lepivad sellega. Mäletan, et mina küll ootasin alati, millal saab jälle mune värvida, see oli nii vägev ja huvitav tegevus!!! Siiani lahe!!!

Superhybrid

Nüüd üks vana, aga tähtis asi millest olen tahtnud juba ammu postitust teha, aga pole jõudnud.
Highlight klubis toimus magistrantide näitus "Superhybrid". See oli justkui soojendus neile, sest lõpuks eksponeerivad nad oma lõputöid ühes Londoni galeriis. Klubis olid installatsioonid, videod, performaced, õhtu täis kunsti! Rahvast tuli kokku väga palju.
Natalja oli üks organiseerijatest. Tegelikult peaksin ma koos temaga seda postitust tegema, sest tema teab tööde kohta rääkida, aga teda ei ole praegu kodus. Eks ma siis pärast täiendan veel!!

 See oli töö mis rääkis hübnoosist. Eksponeeritud olid fotod oma kursakaaslastest kes jätsid mulje nagu nad oleksidki hübnoosi all, aga tegelikult nad ei olnud, see oli lavastatud. Ei tea miks see vajalik oli.

Selle töö kohta peab Nataljalt küsima. Mul ei ole õrna aimu ka mis see võis olla.

Paberist linnupuurid.

Natalja osales ka performances. Kui ma õigesti aru sain siis oli see tema õppejõu performance. Ta luges venekeelset teksti, millest mitte keegi aru ei saanud. Seal olid mingid sõnad ja nimed millest saab aru. Need pidid andma vihje millest käib jutt. Taustaks mängis live muusika ja taga jooksis video. Need kolm pidid tekitama terviku.

Performance, kus kile peale kirjutati superhybrid valge akrüüli ja meega. Huvitav oli selle juures hoopis see, et sellel naisel oli terve laud täis valget ja punast akrüüli ja mett, aga punast ta ei kasutanud. Mõtlesin, et miks see nii oli. Otsustasin pärast minna ja küsida, kas see oli tähtis detail ja kui oli siis miks!? Ta ütles, et ta tahtis otsustada sellel hetkel kui ta perfotmancit teeb mida ta kasutab- ta otsustas mee ja valge värvi kasuks. Ta jättis endale lahtised otsad, see mulle meeldis, aga üldiselt ma väga aru ei saanud. 

Kui tekst oli valmis kirjutatud pani ta teise kile sinna peale ja teipis kokku. Nii, et sellest sai justkui vaip tantsuplatsil. Teksti ei olnud enam võimalik välja lugeda.

  Ma küsisin ka, et miks ta kirjutas just SUPERHYBRID, tundus mulle kuidagi liiga lihtne ja esimene asi mis pähe tuleb. Ta ütles, et ka see oli suhteliselt spontaanne. Ta ei teadnud kui sama päeva hommikuni mida võiks kirjutada ja siis otsustas selle kasuks ja see tundus talle õige.

Harrold oli muidugi jälle omamoodi! Tema istus terve ürituse meeste WCs ja pakkus sealerinevaid deodorante, lõhnaõlisid, kondoome, pulgakomme jne. Ja muidugi lilled olid pandud vaasi! Ta oli tekitanud seal väga armsa meeleolu. See pidi olema kuskil tavaline, et mustad mehed niimoodi teevad.

Performance, kus mees istus keset vahutorte, luges Descartese "Discourse on Method and the Meditation" ja jõi veini. Publikul oli võimalus talle vahutort näkku virutada nagu ühes Ameerika komöödias ikka aegajalt tehakse.

Rahvale läks see igaljuhul peale ja ei võtnud kaua aega kuni kõik taldrikud olid tal näos.

Mina arvasin, et see on vahukoor ja limpsisin oma näppu, aga tuli välja, et hoopis habemejamis vaht. See oli küll pettumus.

Tema muudkui üritas lugeda, see oli küll üsna võimatu kui kogu see mass peale lendas. Võibolla oleks paremini mõjunud kui inimesed oleksid ükshaaval käinud.

Ega ma kõiki töid üles ei jõudnud pildistada. Vaatasin rohkem performanceid.
Väga tore õhtu oli! Selliseid võiks rohkem olla! 24. mail toimub meie kursusel midagi taolist Brudenell Social Clubis, ma üritan ka sinna ühe performanci välja mõelda! Tundub väga põnev, ootan huviga!!!

Siiditrükk

Lõpuks sai see ka siis tehtud! Käisin siiditrükki tegemas!
Kasutasin seekord teistsugust fonti- "Rockwell". Minumeelest täitsa sobib!

Ma mõtlen ja imestan kui head on siin ikka võimalused. Tee nii palju siiditrükkui kui tahad. Kui sa oled aasta alguses maksnud 100£ siis ei pea sa enam midagi juurde ka maksma. Isegi korralik paber antakse sulle, rääkimata värvist, mida on igas vikerkaare toonis. Muidugi on järjekord ka pikk, sest siiditrükk on populaarne ja neli inimest saab korraga trükkida.

Kui me ühel päeval istusime õues, nautisime päikest ja mul oli trükitud särk seljas, siis üks kursakaaslane küsis, et mis fonti ma olen kasutanud. Selle peale hakkasid kõik arutama, et mis font on nende lemmik ja miks ja kus nad on seda kasutanud. Ja nad rääkisid nendest kui lemmikloomadest. Siis ma tundsin, et olen graafilise disaini osakonnas .Tore :)

Submarine

Nagu ma olen ka eelnevalt maininud on üks minu kooli ülesannetest kujundada postkaarte kinole. Selleks oli mul vaja fotot publikust. Mõtlesin, et netist ei ole õige võtta kellegi tehtud fotot ja tegelikult ei olnud ükski sobiv ka. Otsustasin, et lähen kinno ja teen ise pildi! 

Kuna kinos on pildistamine keelatud siis välku ma kindlasti kasutada ei saanud ja suurt tehnikat ka mitte.

Fotosessioon oli täielik läbikukkumine. Esiteks ei olnud kinos üldse palju rahvast, sest see oli hiline seanss. Rahvas istus väga kaootiliselt, mulle ebasobivalt, nii et korralikku kaadrit oli väga raske saada. Kuna pidin tegema pika säriga pilti ja mul ei olnud statiivi, siis oli üsna võimatu kaamerat paigal hoida. Ma ei tea mis ma küll mõtlesin kui arvasin, et saan hea pildi.

Vähemalt oli film armas, lihtne ja südamlik. Mulle väga meeldisid peategelased poiss ja tüdruk, nad olid nii lihtsad ja omapärased. Mõnus paus peale tihedat päeva. Pärast võis töö tegemine jälle jätkuda ja pidin midagi uut nüüd välja mõtlema.

Võibolla pidi see siis nii minema!!!

Avastasin ennast Bradfordist

Ei ole viimasel ajal jõudnud postitusi teha. Viimane nädal koolis ennem vaheaega oli täitsa hullumeelne. Nüüd on vaheaeg käes ja pisut saab hinge tõmmata.
Pühapäeval läksin laenutasin Leo käest ratta, et pisut taaskord ümbrust avastada, jalgsi ei jõua kaugele ja lähiümbrus on juba nii läbi jalutatud. Ratas oli muidugi suurepärane! Suur ja kõrge meestekas, mille tagumine ratas oli täiesi kaheksas nii, et see vingerdas ja raputas päris kõvasti. Võtsin teadmata suuna ja sõitsin mudkui edasi. Sattusin jughuslikult kanali äärde, mida mööda oli hea ja kindel sõita. Ma olin vaimustuses! Seal oli nii ilus.

Kanal oli täis paate, tundus nagu inimesed elaksid nendes. Paatide peale oli pandud lillepotid, osad olid kaunistatud maalingutega. Need nägid väga ilusad välja.
Ma sõitsin muudkui edasi ja edasi, ei tahtnud tagasi pöörata, sest uudishimu oli suur, mis edasi saab, mida ma veel näen.
Maastik oli tohutult ilus ja mägine. Kanal jooksis paralleelselt jõega. Ma oli väljunud linnast- põllud, loomad, farmid jne, see oli hea tunne.

 Kanali äärsed majad , paadid, magus õite soe lõhn oli justkui ettevalmistus Veneetsiaks, kuhu suvel lähen.

Ühe rõdu peale oli pandud kaks mannekeeni, mis mõjusid väga effektselt, sest poosid olid kuidagi kummalised. Mõtlesin, et ka mees valge kübara ja pluusiga, kes pikutab tooli peal on mannekeen ja, et oli tehtud selline huvitav installatsioon. Vaatasin seal tükk aega, mõeldes mis see võib küll tähendada, kuni päevitav mees lõpuks liigutas.

See oli nii tore, et iga rattur kes vastu tuli naeratas ja teretas sind. Kõik tundsid ennast ühtse tiimina, kes otsustasid samal päeval rattaga sõita! Lõpuks ma sõitsingi ainult naeratades :)

 Sellised stiilsed matkajad!

Paadid sõitsid nii aeglaselt, aga pühapäeval ei olegi ju kuskile vaja kiirustada!!! Seal on kindlasti mõnus päevitada ja vaikselt edasi kulgeda. Minu käed põlesid ka täitsa ära.

 See paat hakkas põhja minema. Minnes nägin, et nad üritasid seda veel päästa, aga tundub, et sellest ei tulnud midagi välja. Ma kujutan ette kuidas see nüüd vaikselt vajub ja vajub ja vajub...

 Kuigi kanali ääres oli tohutult ilus otsustasin, et keeran kuskilt ära ja avastan mõnda küla lähemalt. Nägin eemalt kirikut mis tundus mulle ahvatlev (punase noolega märgitud pildil)see sai minu uueks sihiks. Tundus, et see on väga lähedal ja leidmisega ei teki probleeme. Loomulikult see nii lihtne ei olnud. Tiirutasin tükk aega tundmatus kohas, otsides mõnda silti, mis ütleks kuhu ma olen üldse sattunud, sest mul ei olnud õrna aimugi.

Lõpuks leidsin bussipeatuse, kus oli kirjas "Bradford, Shipley". Kummaline on see,et ma ei uskunud seda ja otsisin edasi mõnda informatiivsemat silti ja kirikut. Hakkasin juba alla andma, sest tiirutamine oli mu pea sassi ajanud ja ma ei mäletanud enam täpselt koduteed. Otsustasin, et hakkan tagasiteed otsima ennem kui pimedaks läheb ja tulen kunagi tagasi, et kirik üles leida.

Siis nägin tänavat, mille nimi oli Flower Mount, see tundus nii ilus nimi, et ma lihtsalt pidin mööda seda minema ja teada saama mis sellel tänaval on ja miks sellel selline nimi on, kuigi see kaldus minu koduteest täiesti kõrvale.
Tõepoolest oli see tee mis viis mäest üles. Tee läks aina kitsamaks ja kitsamas. Kohati olid pikad terepid kust pidin ratast üles vedama, aga ma olin juba nii kaugel ja tagasi polnud enam mõtet minna.

Nägin ühte perekonda kes liikus sama rada. Küsisin nende käest, et kuhu see viib ja nemad ütlesid, et kirikuni. OOOH MILLINE VEDU!!!!Siis ma teadsin, et tuleb lõpuni minna.

Kirik oli ehitatud platformi peale, sealt avanes imekaunis vaade. Kõik oli nii rahulik ja vaikne. Tundus nagu oleks stop kaader ja ainult mina liigun selles ja veel mõned mesilased ja putukad. Ma ei tahtnud sealt enam ära minna.
Ikka veel ei teadnud kus ma olen ja kas mäletan enam tagasiteed, see oli pisut hirmutav, aga samal ajal huvitav. Kuna kell hakkas palju saama ja ma ei tahtnud pimedas seigelda tundmatus kohas siis kaua ei olnud mul aega seda ilu nautida.

Õnneks leisin kodutee ilusti üles ja tagasisõit läks väga kiiresti.

Nii hea oli korraks olla eemal linnast. Mulle meeldib, et siin on see võimalik ilma mingisuguse vaevata. Suurepärane pühapäev! :)