Leaving party

 Meie viimane ühine pidu oli reedel. Minul on siin veel nädalake jäänud, Natalja on nüüd läinud, Karl tuli. Pidu oli tore, aga samas kurb, sest paljusid inimesi enam ei näe. Enamus sõidavad koju ja on juba kodus, sest kool on ju läbi ja alanud on suvevaheaeg. Tundub väga kummaline.

 Peo puhul lubasime endale ja kõigile teistel hunniku meie lemmikuid Toritos! Nendest hakkan ka Eestis puudust tundma! See on uskumatu, et midagi saab nii hea olla!

BROADCASTING FROM THE BRUDENELL

Brudenell Social Club'is toimus esimese ja teise kursuse Graphic Art and Design'i aasta lõpu näitus/show (mina olen/olin ka selle eriala teisel kursusel). Oli võimalus eksponeerida aasta jooksul tehtut, toimusid "three minutes talkid" ja isegi üks perfo tehti :D!!!

Tudengid rääkisid oma töödest, kogemustest, research'idest, loeti luuletuletusi ja kõike muud põnevat. Rahvast kes rääkis oli palju. Mitu tundi oli sisustatud. Oli küpsetatud koogikesi ja küpsiseid.

 Ühte nurka ehitasime justkui telgi. Eraldasime selle koha riidega, nii et sinna tekkis mõnus valgus. Seal sees sai istuda ja raamatuid vaadata, mis tudengid olid teinud. Mõnus hubane nurgake oli.

Mina tegin koos Joe'ga performanci "Goodbye". See üritus oli minu viimane võimalus teha või näidata veel midagi siin ja öelda kõigile head aega.
Joe'ga tegin perfo sellepärast, et tema käis eelmine aasta Eestis vahetusõpilasena. Tema sai uusi kogemusi kohast kus mina elan ja vastupidi. See oli minu inspiratsiooni allikaks.
Tõmbasime maha kaks piiri, millest ei tohtinud üle astuda, keskel oli kivi. Hakkasime taldrikuid ulatama käest kätte- mina talle, tema mulle tagasi, mina jälle talle jne. Vahe meie vahel oli parajalt pikk, samas pingutuse peale sai taldrikud ilusti üle anda ja kätte võtta. Nii me muudkui andsime neid käest kätte. Mingist hetkest tekkis rütm, mis hakkas kiirenema. Samal ajal käed ja lajad väsivad, sest taldrikuid oli palju ja need olid rasked.
Rahvas jälgis väga pingsalt, kas taldrikud kukuvad või mitte või kes pillab, kas mina või Joe. Kui tundus, et taldrikud hakkasid kukkuma oli kuulda publiku seast mõminat. Lõpuks muidugi taldrikud kukkusidki vastu kivi puruks.

See oli sümbol justkui kogemuste vahetamisest, olles eemal oma kodust.
Taldrikute lõhkumisega assotseeruvad katkendid kus elatakse ennast ennast välja. Samal ajal on traditsioon lõhkuda taldrikuid Kreeka pulmas, mis on positiivse alatooniga. Taldrikud puruneisd- oli see siis hea või halb. Ühe taldriku ma siiski säilitasin ja võtsin endaga kaasa, mõtlesin, et vean koju mälestuseks Leedsist ja sellest perfost. Huvitav oli see, et kaks päeva hillem pillasin ka selle maha ja see läks katki. Ma ei tea mis see siis tähendama pidi.

Tore õhtu oli! Mulle väga meeldib see traditsioon siin, et tehakse ühe õhtu kunstiüritused- väga CONTEMPORARY!!!

Tegemata asjad- TEHTUD!

 Enne Emilie äraminekut käisime veel kohtades kuhu olime plaaninud ammu minna, aga polnud varem jõudnud.

Meie kodu lähedal on söögikoht, mis on hommikuti alati paksult tudengeid täis. Seal saab süüa tradidsioonilist English breakfast'i. Kuna meist keegi ei olnud seda varem söönud siis pidi ju ära proovima. Ma siiski eelistan süüa hommikul pudru juustuga- EESTLANE siiski!

 Õhtul läksime  Hyde Parki vastas olevasse restorani. See on pisike armas kohake, hästi hubane ja mõnus. Toidud olid ka nii head. Samas oli nii veider tunne, et Emilie peab juba järgmise päeva hommikul lahkuma.

Kõik on läinud

Emilie on läinud. Tegelikult läks ta juba 28 aprill ära, mis oli väga ammu, aga ma lihtsalt ei ole jõudnud sellest rääkida. Ta on nüüd sõjaväes ja õpib piloodiks. See oli tema elu unistus ja lõpuks sai see teoks! Mul on tema üle hea meel!

Eile läks Natalja ka tagasi Eestisse. Ta tuleb veel Leedsi korraks tagasi, aga mind siis enam siin ei ole. Donna läks ka korraks koju, ei tea millal tema tagasi tuleb.
Nüüd oleme siin Karliga kahekesi. Mul on nii hea meel, et ta külla tuli, muidu oleksin siin päris üksinda olnud. Saan koos temaga võtta viimast Inglismaast, sest enam ei ole jäänud palju, vaid loetud päevad.

Kiired ajad

Ei ole viimasel ajal  jõudnud blogiga üldse tegeleda. Põhjuseks jube kiired ajad koolis. Pidime selle kursuse lõpuks esitama portfoolio selle poolaasta töödega + 22 lehekülge learning agreement'i, kus pidi kirjutama mida sa teed, teinud oled ja tegema hakkad, miks, kust oled inspiratsiooni saanud, kes sind on mõjutanud jne. Suure pingutamise peale sain kõik normid täidetud. Hiljem tuli välja, et lehekülje suurus pidi olema A5. Mina ei tulnud isegi selle peale, et peaks tähelepanu pöörama kui suurt paberit nad silmas peavad! Tundus loogiline, et arvestus käib ikka A4 paberite kaupa. Aga loogika alati ei tööta! Aga parem rohkem kui vähem!
Portfoolioga oli napikas. Meile oli antud kellaaeg millal saame anda oma tööd üle (mina teadsin, et see on kell 2). Kuna mul oli vaja veel üks leht printida ja siis lõpuks kokku liimida läksin vara kooli, et ilusti valmis jõuda. Loomulikult läks printer katki ja liimi panin valale lehe poolele, nii et pidin teatud osa kõik lahti lõikama ja uuesti tegema.See oli tõeline peavalu! Käed värisesid ja ainus mõte oli, et kas saan ikka valmis- PAANIKA. Siis tuli mu kursavend ja ütles, et kella 12ni saab portfoolioid anda. Vaatasin kella ja see näitas kümne pärast 12. Ma ei tea kuidas, aga siiski sain valmis ja andsin oma väga värseke, veel liimist märja töö ära. Ikka jääb kõik väga viimasele minutile, isegi sekundile.
Kuna ma ei jõudnud oma portfooliot pildistada siis mul sellest pilte ei ole. Õnneks saame need tagasi ning siis dokumenteerin.
Palju oli abi Lennart Männi köitmis kursuset! Ma ei tea kuidas oleksin muidu oma leporello kokku pannud. Ja lõpuks nägi see päris ilus välja :D

Sellised lillad kaaned tegin oma portfooliole! :)

Kooli kohustuslikud asjad on nüüd KÕIK tehtud!!! Aga see ei tähenda, et kiired ajad oleks läbi! Nüüd on tulemas näitus, mida aitan korraldada! Õhtu täis kunsti! Sellest tuleb vägev üritus!!!!