Natuke tänavakunsti Leedsis

Sellist pisikest ninni-nänni on päris palju Leedsi tänavatel. Neid on tegelikult tore avastada kuskilt posti või prügikasti küljest.

Palju on veel vaba potensiaalset pinda Leedsis, mis ootavad, et nendega midagi ette võetaks!!!!! ;)

Projekt "I LOVE"

 Trükkisin siiditrükis interaktiivseid plakateid, mis said ka linnaruumi üles pandud. See oli põnev, salajane, öine aktsioon. Ühel korra jäin ka politseile vahele, aga õnneks nad mind kinni ei võtnud ja trahvi ei teinud. Üritasin neile seletada, et teen kunsti ja kui plakati peal on süda siis ei saa see ju midagi halba olla. Neile see ikkagi väga ei meeldinud, kiskusid plakati seina pealt maha ja käskisid mul koju magama minna. Seda ma muidugi ei teinud, edaspidi olin lihtsalt ettevaatlikum.

 Rattaga liikudes sai plakatid üsna kiiresti erinevatesse kohtadesse üles pandud.

Seejärel jäin ootama kas rahvas tuleb asjaga kaasa, kas nad üldse saavad aru, et seal on koht kuhu võiks midagi lisada. Esimesed päevad oli vaikus. Plakatid olid tühjad, minul väga huvitav, mis küll saab. Jalutasin iga päev kõik kohad läbi, et näha kas keegi on midagi lisanud. Kolmandal päeval olid plakatitele tekkinud esimesed kritseldused ja sealt edasi läks juba libedalt. Lõpuks tekkisid osades kohtades lausa dialoogid, teised sodisid üle eelmiste arvamusi, osasid üritati maha kratsida, aga ma olin hea liimi kokku keetnud, plakatite maha võtmine ei olnud lihtne ülesanne. Protsessi oli väga põnev jälgida!
Plakatid tekitasid palju elevust. Kui ma käisin neid dokumenteerimas siis tuldi mitmeid kordi minuga rääkima nendest plakatitest. Mulle meeldis nende avatus ja ma üritasin vastata samaga.

Mõned näited, mis plakatitele tehti.

Kui plakatid olid olnud üleval umbes  nädal või kaks ja rahvas hoogsalt nendele kirjutas, oli tekkinud ühele seinale suurelt tekst "LOVE LIFE". See oli võimas respond!

LOVE LIFE!!!!!!!!!!!!!!!!

Vana võlg- RESIDENTUURIS

 ANNA-LIISA RAJAMART ...

 ...ja NORA SÄRAK...

...veetsid jaanuaris kaks päeva residentuuris Jen'i ja Jess'i juures, kes on meie kooli õppejõud ja disainerid. Residentuuri projekt on neil juba pikka aega toiminud. Sõbrad, tuttavad, tudengid, vabatahtlikud veedavad kaks päeva nende kodus, ööbides garderoobis ja peavad selle aja jooksul tegema midagi, inspireeritult sellest kohast.

 Alguses oli meil täitsa lõbus, olime elevil mis saama hakkab. Maja oli suur ja hubane, avastada oli palju, sest see oli täis igasuguseid vidinaid, ei olnud kohta mis oleks olnud tühi.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasime me tajuma kui külm seal on. Panime selga kõik oma riided mis kaasas olid- kampsunid, villasokid, mantlid, mütsid, kindad ja lõpuks mässisime veel tekid ümber. Külm röövis kõik meie energia, olime väga uimased ja unised. Sellist kogemust ei ole mul veel ennem olnud!!! Suutsime vaevalt ennast üleval hoida. See situatsioon sai meie inspiratsiooni allikaks.

 OOOOOO NOOOOOOOOO, AEG LAUSA LENDAB! ÄRGE MAGAGE! TEHKE TÖÖD!!

...ZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZZžžžžž

žžžžžžžžžžž

Leaving party

 Meie viimane ühine pidu oli reedel. Minul on siin veel nädalake jäänud, Natalja on nüüd läinud, Karl tuli. Pidu oli tore, aga samas kurb, sest paljusid inimesi enam ei näe. Enamus sõidavad koju ja on juba kodus, sest kool on ju läbi ja alanud on suvevaheaeg. Tundub väga kummaline.

 Peo puhul lubasime endale ja kõigile teistel hunniku meie lemmikuid Toritos! Nendest hakkan ka Eestis puudust tundma! See on uskumatu, et midagi saab nii hea olla!

BROADCASTING FROM THE BRUDENELL

Brudenell Social Club'is toimus esimese ja teise kursuse Graphic Art and Design'i aasta lõpu näitus/show (mina olen/olin ka selle eriala teisel kursusel). Oli võimalus eksponeerida aasta jooksul tehtut, toimusid "three minutes talkid" ja isegi üks perfo tehti :D!!!

Tudengid rääkisid oma töödest, kogemustest, research'idest, loeti luuletuletusi ja kõike muud põnevat. Rahvast kes rääkis oli palju. Mitu tundi oli sisustatud. Oli küpsetatud koogikesi ja küpsiseid.

 Ühte nurka ehitasime justkui telgi. Eraldasime selle koha riidega, nii et sinna tekkis mõnus valgus. Seal sees sai istuda ja raamatuid vaadata, mis tudengid olid teinud. Mõnus hubane nurgake oli.

Mina tegin koos Joe'ga performanci "Goodbye". See üritus oli minu viimane võimalus teha või näidata veel midagi siin ja öelda kõigile head aega.
Joe'ga tegin perfo sellepärast, et tema käis eelmine aasta Eestis vahetusõpilasena. Tema sai uusi kogemusi kohast kus mina elan ja vastupidi. See oli minu inspiratsiooni allikaks.
Tõmbasime maha kaks piiri, millest ei tohtinud üle astuda, keskel oli kivi. Hakkasime taldrikuid ulatama käest kätte- mina talle, tema mulle tagasi, mina jälle talle jne. Vahe meie vahel oli parajalt pikk, samas pingutuse peale sai taldrikud ilusti üle anda ja kätte võtta. Nii me muudkui andsime neid käest kätte. Mingist hetkest tekkis rütm, mis hakkas kiirenema. Samal ajal käed ja lajad väsivad, sest taldrikuid oli palju ja need olid rasked.
Rahvas jälgis väga pingsalt, kas taldrikud kukuvad või mitte või kes pillab, kas mina või Joe. Kui tundus, et taldrikud hakkasid kukkuma oli kuulda publiku seast mõminat. Lõpuks muidugi taldrikud kukkusidki vastu kivi puruks.

See oli sümbol justkui kogemuste vahetamisest, olles eemal oma kodust.
Taldrikute lõhkumisega assotseeruvad katkendid kus elatakse ennast ennast välja. Samal ajal on traditsioon lõhkuda taldrikuid Kreeka pulmas, mis on positiivse alatooniga. Taldrikud puruneisd- oli see siis hea või halb. Ühe taldriku ma siiski säilitasin ja võtsin endaga kaasa, mõtlesin, et vean koju mälestuseks Leedsist ja sellest perfost. Huvitav oli see, et kaks päeva hillem pillasin ka selle maha ja see läks katki. Ma ei tea mis see siis tähendama pidi.

Tore õhtu oli! Mulle väga meeldib see traditsioon siin, et tehakse ühe õhtu kunstiüritused- väga CONTEMPORARY!!!

Tegemata asjad- TEHTUD!

 Enne Emilie äraminekut käisime veel kohtades kuhu olime plaaninud ammu minna, aga polnud varem jõudnud.

Meie kodu lähedal on söögikoht, mis on hommikuti alati paksult tudengeid täis. Seal saab süüa tradidsioonilist English breakfast'i. Kuna meist keegi ei olnud seda varem söönud siis pidi ju ära proovima. Ma siiski eelistan süüa hommikul pudru juustuga- EESTLANE siiski!

 Õhtul läksime  Hyde Parki vastas olevasse restorani. See on pisike armas kohake, hästi hubane ja mõnus. Toidud olid ka nii head. Samas oli nii veider tunne, et Emilie peab juba järgmise päeva hommikul lahkuma.

Kõik on läinud

Emilie on läinud. Tegelikult läks ta juba 28 aprill ära, mis oli väga ammu, aga ma lihtsalt ei ole jõudnud sellest rääkida. Ta on nüüd sõjaväes ja õpib piloodiks. See oli tema elu unistus ja lõpuks sai see teoks! Mul on tema üle hea meel!

Eile läks Natalja ka tagasi Eestisse. Ta tuleb veel Leedsi korraks tagasi, aga mind siis enam siin ei ole. Donna läks ka korraks koju, ei tea millal tema tagasi tuleb.
Nüüd oleme siin Karliga kahekesi. Mul on nii hea meel, et ta külla tuli, muidu oleksin siin päris üksinda olnud. Saan koos temaga võtta viimast Inglismaast, sest enam ei ole jäänud palju, vaid loetud päevad.

Kiired ajad

Ei ole viimasel ajal  jõudnud blogiga üldse tegeleda. Põhjuseks jube kiired ajad koolis. Pidime selle kursuse lõpuks esitama portfoolio selle poolaasta töödega + 22 lehekülge learning agreement'i, kus pidi kirjutama mida sa teed, teinud oled ja tegema hakkad, miks, kust oled inspiratsiooni saanud, kes sind on mõjutanud jne. Suure pingutamise peale sain kõik normid täidetud. Hiljem tuli välja, et lehekülje suurus pidi olema A5. Mina ei tulnud isegi selle peale, et peaks tähelepanu pöörama kui suurt paberit nad silmas peavad! Tundus loogiline, et arvestus käib ikka A4 paberite kaupa. Aga loogika alati ei tööta! Aga parem rohkem kui vähem!
Portfoolioga oli napikas. Meile oli antud kellaaeg millal saame anda oma tööd üle (mina teadsin, et see on kell 2). Kuna mul oli vaja veel üks leht printida ja siis lõpuks kokku liimida läksin vara kooli, et ilusti valmis jõuda. Loomulikult läks printer katki ja liimi panin valale lehe poolele, nii et pidin teatud osa kõik lahti lõikama ja uuesti tegema.See oli tõeline peavalu! Käed värisesid ja ainus mõte oli, et kas saan ikka valmis- PAANIKA. Siis tuli mu kursavend ja ütles, et kella 12ni saab portfoolioid anda. Vaatasin kella ja see näitas kümne pärast 12. Ma ei tea kuidas, aga siiski sain valmis ja andsin oma väga värseke, veel liimist märja töö ära. Ikka jääb kõik väga viimasele minutile, isegi sekundile.
Kuna ma ei jõudnud oma portfooliot pildistada siis mul sellest pilte ei ole. Õnneks saame need tagasi ning siis dokumenteerin.
Palju oli abi Lennart Männi köitmis kursuset! Ma ei tea kuidas oleksin muidu oma leporello kokku pannud. Ja lõpuks nägi see päris ilus välja :D

Sellised lillad kaaned tegin oma portfooliole! :)

Kooli kohustuslikud asjad on nüüd KÕIK tehtud!!! Aga see ei tähenda, et kiired ajad oleks läbi! Nüüd on tulemas näitus, mida aitan korraldada! Õhtu täis kunsti! Sellest tuleb vägev üritus!!!!

Seeliku värvimine

 Ostsin endale kaltsukast pika seeliku, olin sellist juba ammu otsinud. Ilmad soojad, üks seelik rohkem ei ole üleliigne.
Paar päeva hiljem nägin ma unes, et jooksin kuskil KUMU hoovi peal ringi selle seelikuga, aga see ei olnud beež vaid punane ja roosa üleminekuga. Tõusin hommikul üles ja see oli mul meeles. Mõtlesin terve päeva sellest ja see sai kinnisideeks, et pean oma seeliku ära värvima. Mõeldud, tehtud!!!
Läksin poodi, ostsin värvid, mis olid nii ilusate nemedega- Flamingo roosa ja Tulbi punane.

 Poes ütles müüa mulle, et ei ole võimalik värvida ühte eset kahe värviga, et see ei tule mul välja. Ma jäin õnneks endale kindlaks!

 Ja saigi!!!!!!!!! Ma peaks nüüd sinna poodi minema ja ütlema, et on küll võimalik!

 Päris üleminekuga ei tulnud, aga vägev ikkagi!!!!!!!!