Trükkisin siiditrükis interaktiivseid plakateid, mis said ka linnaruumi üles pandud. See oli põnev, salajane, öine aktsioon. Ühel korra jäin ka politseile vahele, aga õnneks nad mind kinni ei võtnud ja trahvi ei teinud. Üritasin neile seletada, et teen kunsti ja kui plakati peal on süda siis ei saa see ju midagi halba olla. Neile see ikkagi väga ei meeldinud, kiskusid plakati seina pealt maha ja käskisid mul koju magama minna. Seda ma muidugi ei teinud, edaspidi olin lihtsalt ettevaatlikum.
Rattaga liikudes sai plakatid üsna kiiresti erinevatesse kohtadesse üles pandud.
Seejärel jäin ootama kas rahvas tuleb asjaga kaasa, kas nad üldse saavad aru, et seal on koht kuhu võiks midagi lisada. Esimesed päevad oli vaikus. Plakatid olid tühjad, minul väga huvitav, mis küll saab. Jalutasin iga päev kõik kohad läbi, et näha kas keegi on midagi lisanud. Kolmandal päeval olid plakatitele tekkinud esimesed kritseldused ja sealt edasi läks juba libedalt. Lõpuks tekkisid osades kohtades lausa dialoogid, teised sodisid üle eelmiste arvamusi, osasid üritati maha kratsida, aga ma olin hea liimi kokku keetnud, plakatite maha võtmine ei olnud lihtne ülesanne. Protsessi oli väga põnev jälgida!
Plakatid tekitasid palju elevust. Kui ma käisin neid dokumenteerimas siis tuldi mitmeid kordi minuga rääkima nendest plakatitest. Mulle meeldis nende avatus ja ma üritasin vastata samaga.
Mõned näited, mis plakatitele tehti.
Kui plakatid olid olnud üleval umbes nädal või kaks ja rahvas hoogsalt nendele kirjutas, oli tekkinud ühele seinale suurelt tekst "LOVE LIFE". See oli võimas respond!
LOVE LIFE!!!!!!!!!!!!!!!!
