Haiglas

 Kõik algas nii...
Reede hommikul tõusin üles ja põsk oli pisut paistes- ei mingisugust valu ega piina, lihtsalt pisut suurem. Mõtlesin isegi trenni minna, aga õnneks ütles Natalja, et ei lähe ma kuskile ja pean arsti juurde minema.
Läksin traumapunkti aimamata halba. Mulle tehti röntgen, tuli välja, et asi on hull ja mind pandi kohe haiglasse.
Mind võttis vastu praktikant, kes pidi kanüüli mulle panema. Õudne oli see, et ta ei leidnud mu veene üles. Nii torkas ta kanüüli seitse korda valesse kohta. Lõpuks kui ma tundisn ennast juba täitsa halvasti kutsus ta teise arsti kes tegi paari sekundiga kõik korda.
Ma olin täiesti šhokis, nägu muudkui paisus ja paisus, muutus aina valusamas ja valusamas. Siis räägiti mulle midagi operatsioonist ja mäda välja võtmisest... Ohh õudust!!
Mulle hakati antibiootikume süstima. Õnneks reageerisin ma nendele hästi ja ma pääsesin igasugustest õudustest!
Hambast jäin siiski ilma, aga pole hullu, ma olen juba täitsa harjunud!

  Head sõbrapäeva!

Haigla oli meeletult suur. Kui mind seal ratastooliga sõidutati, siis punktist A punkti B jõudmiseks kulus ikka tükk aega.
Arstid olid väga toredad, hoolitsesid minu eest nii hästi. Kui ma juba süüa sain siis menüü oli ka väga võimas- jäätis ja tuunikala võileib olid minu lemmikud.

Esimesel kahel päeval olin koos palatis ühe vana Pakistani naisega, kes ei osanud sõnakestki inglise keelt, aga  rääkis kogu aeg midagi. Tundus nagu ta arvaks, et kõik saavad temast aru. Päeva alguses tuli terve tema perekond (umbes kümme inimest) sinna ja lahkusid alles päeva lõpus. Kõik nii hoidsid teda. Üks tema tütardest ütles mulle, et ta emal on hea meel, et mina ka siin olen, sest ta kardab üksinda olla.

Siis pandi mind suuremasse palatisse, kus olin koos kolme naisega.  Nii armas oli kuidas ühel vanal naisel tuli mees teda vaatama ja siis nad istusid ja vaatasid teineteisele naeratades otsa, hoidsid kätest kinni ja midagi ei rääkinud. Niimoodi nad istusid mitu tundi, kuni külastusaeg oli läbi ja mees pidi lahkuma.

Uskumatu oli see, et ma ei pidanud mitte midagi selle eest maksma. Isegi rohud, mis ma pidin veel peale haiglas olemist võtma, anti mulle kotikesega kaasa. Nende loogika on, et kui sa oled kasulik riigile siis riik hoolitseb, et sul oleks kõik hästi. Kuna mina olen siin kauem kui kuus kuud siis kehtis see ka minu kohta.
Nad ei oleks mind üldse pidanud vastu võtma, sest ma ei olnud ennast arsti juurde registreerinud. Leedsi tulles mõtlesin, et mis ikka juhtuda saab ja lükkasin seda aina edasi. Väga rumal! Õnneks olid nemad väga vastutulelikud!

Nüüd on kõik korras!